Tekst on 2003. aastal Eesti Näitemänguagentuuri näidendivõistlusel 3. preemia pälvinud töö – sama aasta saagist on lavale jõudnud juba Urmas Lennuki «Boob teab» ja Jakob Karu «Asjade seis». Veidi «nihkes» tekstid mõlemad.

Samamoodi ka «aaron : juuni». See on otsinguline tekst, mis on nüüd endale otsingulise lavastuse kaaslaseks saanud.

«Uue teatrikeele» ja «uue teatriteksti» otsingutega kaasneb alati põhimiselt üks küsimus – kas need otsingud on pelgalt vormilised või kaasneb sisuline kate.

Ehk sealt edasi – kui ka sisuline kate olemas, siis kas õnnestub see teatrisaali (või õigemini – lava) üpris karmi reeglistikku järgides vaatajani tuua.

Et rikkuda, tuleb tunda

Sest siiski on nii, et ka kõige värskemaid või erilisemaid, uudsemaid ja võib-olla ka esmapilgul «isetöötavaid» ideid tuleb vormistada lavareegleid järgides. Teater on tehniline ja oma tehnilisuses ehk isegi paradoksaalne – et reegleid rikkuda, tuleb neidsamu reegleid väga hästi tunda.

Miks ma sellest siin ja praegu räägin? Sest haagib. «aaron : juuni» lavastus on kollaaž – selles on tantsijad, tantsiv draamanäitleja, tantsijad, kes sõna kasutavad, eriline ruumiorganisatsioon, videolahendused ja kommunikatsioonid, lõpuks punkti panev laulunumber.

Kõike seda katab suletekina inimlik soojus ja siirus. Ent – see kollaaž on tehtud rebimistehnikas. Nii, nagu fotot tükkideks rebides jääb rebimisserva mõnemillimeetrine «eikellegimaa» – pilti enam peal ei ole, aga valge paber veel kestab. Hajusate servadega.

Samamoodi on ka siin – tagumine, sisemine soojus ja idee kandub küll läbi lavastuse, aga vormilised võtted ei sulandu ühtseks, lavaliseks tervikuks.

Osiseid eraldi vaadates – kõigepealt tantsijad, Renate Valme ja Helgur Rosental. Ei saanudki lõpuks aru, kas koreograafilise joone ülesehitamisel – tantsuloos – on esmaseks eesmärgiks olnud narratiivne edasikanne või pigem illustratiivne lisaväärtus Ei, see pole paha, aga ei ole ka lõpuni täpne.

Roboti tee on nihe

Tantsiv draamanäitleja. Taaskord – nihe. «Roboti tee on nihe,» nagu KI WA ütleb. Üllar Saaremäe oma kehalistes pungestustes, mis on määratud midagi väljendama, on nii neetult puine ja mitteelus, et tuleb lõppkokkuvõttes kaarega väga elusaks kohale. Suureks kujundiks.

Tantsijate dialoog. Lavastuse ehk suurimaks üllatuseks oli (võib-olla ainult minu kui paadunud teatrikriitiku jaoks) Renate Valme sõna valdamine. Tema orgaaniline sõnavägi annab tavalava keskmisele paljuski silmad ette.

Ruum. Lavastust mängitakse Rakvere suure saali laval, vaatajad on mitme meetri kõrgusel lavasildadel – see on, noh, see on väga hea. Paneb imestama, et keegi sellele varem ei ole tulnud.

Samas on siin ka oma ohud. Ei piisa ainult otsustusest, et nüüd valime teise vaatenurga – mängime lugu ette kui pea peal. Vaatamata publiku asukohale, peab olema sõnum talle suunatud. Kas otse või kaarega. Mis kõnealuses lavastuses kohati õnnestus, kohati mitte. Ka istekohati.

Video. Toimis. Aga samuti – kohati liigagi. Üleüldisest joonest üle ja välja astuvana. Ning viimaks Marge Nilleri laul lavastuse «viimase piirina» – see on ilus. Kaunis. Punkteerib kogu lavastust kandva soojuse. See tükk ei ole fotost välja rebitud.

Kokkuvõttes – ülal loetu ei ole kindlasti mitte mahategev arvustus. Üldises skaalas on «aaron : juuni» vaieldamatult õnnestumine. Kas või ainult sellepärast, et paistab välja pika tee esimese sammuna. Loodetavasti.

Uuslavastus

«aaron : juuni»

Lavastaja Peeter Rästas, koreograaf Renate Valme, kostüümikunstnik Triinu Pungits, videokunstnik Taavi Varm

Esietendus 27. jaanuaril Rakvere teatris

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0