postimees.ee
25. aprill 2014
Viktoriin (17/07)
Taskufilmide võistlus
Raadiosaated
Esseed
Arvamus
Euroblog
Kasulikud viited
Logi sisse
Loetavuse TOP
TOP kommentaarid
 Esileht > AK 

Terve artikkel | Prindi | Saada sõbrale

23. ja 24. veebruar 1918: kuidas iseseisvust kuulutati


23.02.2008 00:01
Küllo Arjakas, ajaloolane


Kuidas Eesti iseseisvuse välja kuulutas? Mida plaaniti ja mida tehti, mis toimus Pärnus, mis Tallinnas? Kas kõik oli nii ilus, nagu seda kajastab maalikunst? 90 aasta tagustele sündmustele heidab valgust ajaloolane Küllo Arjakas.

 
Eestimaa Päästekomitee liikmed Jüri Vilms, Konstantin Päts ja Konstantin Konik Maximilian Maksol­ly maalil «Eesti Vabariigi väljakuulutamine».
Foto: Repro

Tallinna Linnamuuseumi ekspositsioonis on baltisakslasest kunstniku Maximilian Maksolly (Feichter, sündinud 1884 Tallinnas, surnud 1968 Rio de Janeiros) üldtuntud maal, millel kujutatakse Eesti iseseisvuse proklameerimist 24. veebruaril 1918 Tallinnas, praeguse Eesti Panga ruumides. Kunstnikul valmis maal «Eesti Vabariigi väljakuulutamine» kas 1925. või 1926. aastal.

Kunstiteose kohta kirjutas Jaan Kross oma 1993. aasta romaanis «Tabamatus» järgmist: «24-nda veebruari traditsioonilist peasündmust visualiseerib kooliraamatuist tuntud Maksolly maal, seesama, millest meil oli siin juba vist juttu. Pangamaja kahe kaaraknaga saal. Heledad päikesejalad akendest saali. Kaheastmeline poodium. Ülemisel astmel pisut tagapool Konik, seesama Päts lugemas Manifesti. Nende ees alumisel astmel Vilms – ma juba ütlesin: et nendega ühepikkune näida. Ja ümberringi veerandsada inimest – kuulmas. Mõnest neist hõlpsasti äratuntavad, näiteks Poska, arvatavasti Kukk, ja küllap vastavate nägude tundjale veel rida muid.»

Maal on tõepoolest imposantne. Kesksete tegelastena on Eestimaa Päästmise Komitee liikmed ning iseseisvusmanifesti ettelugemist kuulavad kümned inimesed – sõdurid ja töölised, ülikonnas härrased ja uhked daamid.

Tegemist on lausa klassikalise ja pateetilise ajaloomaaliga. ˇanriga, mida kunstiajaloolased üldjuhul eriti kõrgelt ei hinda, ja selliseid pateetilisi ajaloomaale võib leida paljudest muuseumidest.

Maal anti 1941. aastal üle Tallinna Linnamuuseumile, umbmäärase märkega, et see on «Tallinna linna kunstiteos». Ähmasevõitu märge aitas üle elada Nõukogude aastakümned, kui kunstiteost säilitati salapäraselt jõupaberisse pakituna ja koguni ilma muuseumi inventarinumbrita. 1989. a märtsis andis kunstiajaloolane Mirjam Peil avalikkusele teada, et ajalooline kunstiteos toodi uuesti päevavalgele (Sirp ja Vasar, 24. märts 1989).

Pilt on ilus. Aga liiga ilus, et olla tõsi. Tegemist on ikkagi kunstniku lennuka fantaasiaga, sest sellist sündmust pole kunagi olnud. Maal sunnib küsima: kuidas toimus Eesti iseseisvuse väljakuulutamine? Mida plaaniti ja mida tehti, mis toimus Pärnus, mis Tallinnas?

Katsed iseseisvus välja kuulutada

Teated Saksa vägede edasiliikumisest 1918. a veebruaris kinnitasid rahvuslike jõudude kartusi, et kogu Eesti okupeeritakse. Samas alustasid võimulolevad enamlased ettevalmistusi Eestist põgenemiseks. Nii tekkis lühike võimuvaakum ehk interregnum ja seda üürikest aega otsustati kasutada Eesti Vabariigi väljakuulutamiseks.

Suurte volitustega kolmeliikmeline Päästekomitee kavandas algul omariikluse välja kuulutada 21. veebruaril Haapsalus, kus paiknesid rahvuslikult meelestatud 1. Eesti polgu väeosad. Plaan ei õnnestunud, sest juba varahommikul langes linn Saksa vägede kätte.

Pealinnast 21. veebruaril väljunud esindus (Päästekomitee liikmed Konstantin Päts ning Jüri Vilms, Läänemaa maavalitsuse esimees Aleksander Saral ning ajakirjanik ja 1917. aastal Eesti Sõjaväelaste Büroo liikmena tegutsenud Johan Juhtund) pöördusid oma teekonnalt tagasi, naastes õhtupimeduses pealinna.

Mõnedel andmetel teadis polgu luure sakslaste saabumisest 21. veebruari hommikul, aga ilmsesti ei jõudnud see teave Päästekomiteeni, sest samal päeval pealinnast väljasõiduga riskeeriti Haapsalus juba minutite mänguga.

Seejärel otsis Päästekomitee võimalusi Eesti iseseisvus välja kuulutada Tartus, suuruselt teises Eesti linnas, kus võis toetuda rahvuslikult meelestatud Eesti Tagavarapataljonile. Tartus langes Nõukogude võim 20. veebruari hilisõhtul-öösel, aga Tallinnas seda ei teatud.

21. veebruaril alustasid Tartu linna- ja maavalitsus tööd.

Tartu raekoja torni heisati – mõnedel andmetel – Eesti Üliõpilaste Seltsilt laenatud trikoloor ja pikema vaheaja järel ilmus taas Postimees. Seega soodne pinnas iseseisvuse väljakuulutamiseks oli olemas, aga polnud tegelasi Tallinnast.

22. veebruaril tehti pealinnas Tartusse sõiduks vajalikke ettevalmistusi.

Õhtul kogunesid Voldemar Pätsi korterisse Päästekomitee liikmed Päts, Vilms ja Konstantin Konik ning sidemehena tarmukas Maanõukogu saadik Aleksander Veiler. Viimane organiseeris vajaliku transpordi, leides Peeter Suure Merekindluse ehitusvalitsuse auto koos usaldusväärsest koolivennast autosohvriga.

Voldemar Päts olevat koguni Vilmsi ja Konikut pisut grimeerinud, et enamlaste patrullid neid ära ei tunneks. Pika teekonna jaoks määriti valmis võileivad ning seejärel lahkusid Päästekomitee liikmed eraldi korterist. Kava kohaselt pidid Vilms ja Veiler võtma Lasnamäelt peale Pätsi ja Koniku.

Paraku ebaõnnestus seegi missioon, sest sakslaste lähenemisest kindlaid andmeid saanud enamlased tugevdasid patrulle ning kontrollisid kõiki sõidukeid. Nii tulid paar tundi hiljem Vilms ja Veiler tagasi Voldemar Pätsi korterisse, seletades, et linnast on võimatu välja pääseda.

«Et K. Päts ja K. Konik tagasi ei ilmunud, olime nende saatuse pärast mures. A. Veiler läks neid otsima, kuid ära käies Tondi kõrtsini ei leidnud ta neid. Nähtavasti ootasid nad mõnes varjatud kohas auto tulekut. Möödus veel umbes tund aega, kui K. Päts ja K. Konik külmanud ning pahases tujus tagasi tulid. Meel oli kõigil halb,» kirjutati 1934. aastal Konstantin Pätsi 60 aasta juubeliks ilmunud mälestusteoses. Järgnevalt peeti vajalikuks iseseisvusmanifest saata laiali mitmesse linna (Tartu, Pärnu, Viljandi, Paide) lootusega, et kusagil õnnestub nii omariiklusest teada anda.

23. veebruari veetsid Päästekomitee liikmed Tallinnas konspiratiivkorteris. Arutleti kõikvõimalike kuulduste üle, koguti andmeid pealinnas toimuvast.

Nüüd tekkis omapärane plaan kuulutada Eesti iseseisvus välja 24. veebruari pealelõunal Estonias toimuva etenduse vaheajal. Selleks pidi Jüri Vilms sisenema tagaukse kaudu teatrisse ning lavalt manifesti rahvale ette lugema. Loodeti ennekõike ootamatusele ja üllatusefektile.

Igaks juhuks tuli Vilmsi kaitseks leida paarkümmend meest ning energiline Aleksander Veiler asus neid kokku otsima. Siis saadi teada enamlaste väljakuulutatud piiramisseisukorrast, millega keelati avalikud üritused, sh teatrietendused.

Nii jäid Päästekomitee liikmed laupäeva, 23. veebruari õhtul lausa tegevusetuks: kõik nende kolm kavatsust-katset Eesti omariiklus välja kuulutada olid luhtunud ning võimalused piiramisseisukorras midagi ette võtta muutusid veelgi ahtamaks. Öösel ilmus Aleksander Veiler Voldemar Pätsi juurde ning teatas, et enamlased on Tallinnast põgenemas. Üheskoos tõtati tähtsat uudist viima Päästekomitee liikmetele, kes jätkuvalt redutasid konspiratiivkorteris.

«Koputasime Päästekomitee majakese aknaluugile. Luuk käänati seestpoolt lahti ja Päästekomitee liikmed tulid akna juurde,» kirjutati 1934. aasta mälestustes. Selleks ajaks aga oli Eesti Vabariik juba Pärnus välja kuulutatud.

Sündmused Pärnus ja Tallinnas

22. veebruari hommikul võtsid rahvuslikud väeosad Pärnus võimu üle, sest nõukogude asutused ja Vene väeosad lahkusid kiiruga linnast, jättes maha suured laod. Samal õhtul toimus Endla teatris rahvakoosolek, kus arutati uut olukorda. Kohalike tegelaste kõrval esines Tallinnast saabunud Maanõukogu liige August Jürman (Jürimaa), andes ülevaate sündmusest pealinnas ja rääkides ka iseseisvusmanifestist.

23. veebruaril jõudis Pärnusse Eesti Ajutise Maavalitsuse asjadevalitseja Jaan Soop, kaasas kaks eksemplari iseseisvusmanifesti. Järgnevalt korraldati kohalikus trükikojas manifesti trükk ja enam-vähem samal ajal koguneti Eesti Demokraatliku Erakonna Pärnu osakonna juhi Jaan Karu korterisse, kus lepiti kokku edasine tegevusplaan.

Õhtupoolikul kleebiti iseseisvusmanifest Pärnus üles. Samal õhtul, algusega kell 20, toimus Pärnus Endla teatri rõdult Eesti iseseisvuse manifesti ettelugemine.

Teatri katusel lehvis sinimustvalge lipp ja tõrvikute valguses luges 31-aastane advokaat Hugo Kuusner manifesti ette. Nagu ta kirjutas 1933. aastal: «…tõrvikute loites ja häälekõvendaja puudusel nii valjult ja kuuldavalt, kuidas haiged kopsud võtsid». Seejärel lauldi üheskoos «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm», 2. Eesti jalaväepolgu 3. (Pärnu) pataljoni sõdurid lasid õhku aupauke, hõisati ja pilluti õhku mütse.

24. veebruar oli pühapäev. Linn oli lipuehteis, manifest loeti ette Elisabethi kirikus. Hommikupoole toimus Pärnus Eesti pataljoni roodude ja komandode rongkäik.

Seda võib pidada esimeseks kaitseväe paraadiks Eesti Vabariigi ajaloos. Enne rongkäiku toimus veel kõnekoosolek ning üliõpilane Oskar Kask heiskas Endla lipuvardasse rahvuslipu – esimesel katsel aga tõusis lipp vaid poolde vardasse, milles kohalolijad nägid halba ennet, ja alles teisel katsel tõusis lipp vardasse.

Manifestatsioonis osalesid ka Pärnu organisatsioonide ja ühenduste liikmed, Endla teatri juurest liiguti läbi linna raekoja ette, kus jätkus kõnekoosolek.

Rongkäigu järel kogunesid selles osalenud Pärnu asutuste ja organisatsioonide esindajad raekotta, kus koostati «Akt Eesti demokraatliku vabariigi väljakuulutamise kohta Pärnu linnas». Aktis anti ülalkirjeldatud sündmuste ülevaade ning «ülemal toodud tõsiolusid» kinnitati oma allkirjadega. See on ainulaadne dokument vabariigi väljakuulutamise kohta.

25. veebruari varahommikul jõudsid Saksa väed Pärnusse. Neile läksid vastu Maanõukogu liikmed Kuusner ja Juhan Lasn ning staabikapten Feliks-Johannes Tannebaum, teatades sakslastele Eesti iseseisvusest ja erapooletusest käimasolevas Saksa-Vene sõjas.

Sakslased uut riiki ei tunnustanud ja peagi arreteeriti teiste seas ka Hugo Kuusner. Ta vabanes vangistusest 1918. aasta novembris ning järgnevalt sai temast Eesti Ajutise Valitsuse volinik Pärnus ja Pärnumaal.

23. veebruaril võtsid rahvuslikult meelestatud jõud Tallinnas võimu üle. Vaid sadama piirkonda suutsid lahkuvad enamlased oma kontrolli all hoida. Manifesti trükkimine algas Päevalehe trükikojas mitmete raskustega alles 24. veebruari pealelõunal ning esimesed paarkümmend eksemplari tulid käsipressi alt välja umbes kella viie paiku – ja seejärel hakati neid kesklinnas üles kleepima.

Alles õhtul suudeti korraldada iseseisvusmanifesti trükkimist masinatega, samas toodi trükikotta juurde juba Päästekomitee päevakäske. Öösel-varahommikul algas uuesti ilmuma hakanud Päevalehe trükkimine.

24. veebruari pealelõunal sõitsid Päästekomitee liikmed Päts ja Vilms alamleitnant Konrad Rotschildi juhitud sõjameeste kaitse all Riigipanga (praegune Eesti Pank) juurde. Pangahoone kujunes Eestimaa Päästmise Komitee residentsiks, seal anti välja esimesed päevakäsud ning jagati muid korraldusi.

Nii polnudki 24. veebruaril Tallinnas ei suurt pidulikkust, ei «väljakuulutamist» ega ka mitte allkirjastatud riiklikku akti.

24. veebruari hilisõhtul sõitis Balti jaamast Eesti Ajutise Valitsuse volitusel delegatsioon koosseisus Konstantin Konik ning sõjaväelased Andres Larka ja Nikolai Reek pealetungivatele Saksa vägedele vastu. Saue mõisas toimunud läbirääkimistel saavutati kokkulepe, et Saksa väed ei sisene pealinna enne 25. veebruari pealelõunat.

25. veebruari varahommikul heiskasid tulevane kirjamees Johannes Üksi, kapten Schmidt, lipnikud Sälg ja Lippus Pika Hermanni torni sinimustvalge lipu. Varras oli jäätunud ja lipunöörid katki ja nii ronis lipnik Sälg teiste kukile ja kinnitas trikoloori poolde vardasse. Plaaniti hankida jäärauad ja lipp lõunaks korralikult heisata, ent see ei õnnestunud. Pealelõunal hõivasid sakslased inimtühja Toompea lossi, kus neid võttis vastu «rõõmsatujuline» Johannes Üksi, kes vahepeal jõudis veel «soomust teha» punaste mahajäetud veinikeldris.

Meie ajalooteadmiste hulka kuulub teadmine, et «Eesti Vabariik kuulutati välja 24. veebruaril 1918. aastal Tallinnas». Samas otsest «väljakuulutamist» 24. veebruaril pealinnas ei toimunudki. See pole ka mingi saladus. Sündmuse kaasaegne ja hilisem EV riigikohtunik Peeter Kann kirjutas ülaltsiteeritud 1934. aasta mälestusteoses: «Minu teada seisis see väljakuulutamine ainult selles, et trükitud «Manifest kõikidele Eestimaa rahvastele» sai seintele kleebitud ja laiali laotatud. Pidulik väljakuulutamine aktustel, kirikutes jne. pidi sündima 25. veebruaril enne sakslaste Tallinna jõudmist» (lk. 206).

Rõhuasetustest

Nii ongi näha päris suurt vahet, mis toimus Pärnus ja mis Tallinnas. Pärnus loeti manifest pidulikult ette ning koostati akt Eesti Vabariigi väljakuulutamise kohta. See on ainus dokument, mis kajastab iseseisvuse väljakuulutamist. Tallinnas algas manifesti üleskleepimine 24. veebruari õhtupoole ja see loeti esmakordselt pealinnas ette 25. veebruari hommikul.

Siis, vastavalt Päästekomitee päevakäsule, peeti koolides pidulikke aktusi ning jumalateenistusi kirikutes. Jumalateenistused toimusid ainult eesti kogudustes, Jaani ja Kaarli kirikus. Saksa koguduste õpetajad ei korraldanud jumalateenistust, ettekäändega, et manifest ei ole tõlgitud saksa keelde. See oli mõistagi otsitud põhjus, sest siinsed baltisakslased ei tahtnud mingist Eesti Vabariigist kuuldagi.

Keskpäeval toimus pealinnas sõjaväeparaad. Enne selle algust luges Tallinna Peetri
Reaalkooli trepilt Päästekomitee poolt ametisse nimetatud Ajutise Valitsuse peaminister Konstantin Päts ka ise Reaalkooli ette kogunenud rahvale ette manifesti. Paraadi järel jõudsid pealetungivate sakslaste eelüksused kesklinna.

Küll on aga 24. veebruari sündmused pealinnas – Päästekomitee tegevus ja selle päevakäsud, Eesti Ajutise Valitsuse moodustamine jms – olnud aluseks järgnevatele Eesti riiklust loovatele aktidele ja andsid kohe rõhuasetuse, et just 24. veebruarist sai Eesti Vabariigi sünnipäev.

Kui vast 1920. aastate algul räägiti rohkem sündmustest Pärnus, siis hiljem muutus ajalugu enam Tallinna-keskseks. Hugo Kuusner oli 1919–1920 Eesti Asutava Kogu liige, andis 1920. aastatel Pärnus välja ajalehte Pärnu Postimees ning töötas vandeadvokaadina kuni 1935. aastani.

Ilmsesti ta hiljem mõnevõrra kibestus, kirjutades 1930. aastate algul: «Ohakaid olen iseseisvuse väljakuulutamise pärast vaenlaste käest küllalt tunda saanud, kuid saatus on mulle armulisem olnud kui koolivenna Jüri Vilmsi vastu, kes pidi langema märtrina isamaa kohustuste täitmisel.» 1930. aastate teisel poolel tõmbus Kuusner poliitilisest ja ühiskondlikust elust kõrvale. Siis ta veel ei teadnud oma saatust – 1940. aasta okupatsiooni järel Kuusner arreteeriti ning ta suri 1942. aasta märtsis Venemaal vangilaagris.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?
Hinda Hinda Hinda Hinne: 4.8  
 
Tarbija24
Elu24.ee
Fotogalerii
Kõik galeriid »
AK
Videouudised
Online intervjuud
Blogid
Kaebusteraamat
Tarbija24
Avalik uudisvoog
Elu24
Sport
18:47 Kallinevad mootorikütused ei veena veel hübriidauto eest rohkem maksma

17:58 Genfi näitus tõi palju meie turule olulisi uudiseid

17:06 Toidulisanditega tuleb piiri pidada
09:49 Jõgeva politseiinfo

09:49 Kaitsevägi muutus üheks valitsusasutuseks

09:48 Lõuna-Eesti Päästekeskuse operatiivsündmuste kokkuvõte 31. detsember
©1995-2014 Postimees | Kasutustingimused | Töötajad | Reklaam | Kontakt Uudised | Sport | Tarbija24 | Elu24 | Ilm | TV kavad | Koomiks | Telli ajaleht | Arhiiv | Paberleht | RSS feed